Leidsin psühholoog Ülle Suure
artikli "Kas laps ja vanem on kooliks valmis?" Jagan mõtteid.
Koolivalmidus ei tähenda head
lugemis -,arvutamis-ja keeleoskust- vaadelda tuleb lapse kompleksset valmidust:
psühhofüsioloogilist, intellektuaalset ja sotsiaalset valmidust.
(Ü.Suur)
Kooliminev laps võiks osata:
ü oma soove
ja tahtmisi väljendada;
ü enese eest
hoolitseda (riietub, seob kingapaelu, peseb, kammib jm);
ü oma asjade
eest hoolitseda (tuba korras hoida, pärast sööki nõud laualt kraanikaussi
/masinasse jm)
ü teada nädalapäevi,
kuid ja aastaaegu;
ü piltide
järgi jutustada;
ü kuuldud
lugusid ja juhtumisi ümber jutustada;
ü võrrelda:
leida sarnasusi ja erinevusi;
ü keskenduda
iseseisvalt ühele tegevusele vähemalt 15 minutit;
ü orienteeruda
ruumis: ülal, all, ees, taga, paremal, vasakul;
ü teada enda
ja oma vanemate nime, kodust aadressi ja vanemate ametit;
ü enda nime
trükitähtedes õigesti kirjutada;
ü kümne piires
liita ja lahutada:
ü taluda
eemalolekut vanematest ja pereliikmetest;
ü ja julgeda
vajadusel abi paluda.
Koolimineva lapse vanem võiks osata:
ü last kuulata
(mitte teda üle rääkida ja tema eest rääkida);
ü last ja
tema valikuid usaldada;
ü last suunata,
mitte sundida;
ü märgata
lapse tegelikke huvisid (mitte enda etteantud);
ü õpetada
last tema võimete piires;
ü õpetada
lastele eneseusaldust, lubades tal ka eksida;
ü õpetada
lapsele enesest lugupidamist;
ü kujundada
lapses järjekindlust ja sõnapidamist, olles ise eeskujuks;
ü õpetada
last olema aus, olles ise eeskujuks;
ü seada esikohale
koolimineva lapse, mitte iseenese huvid;
ü aidata
last, kui ta abi vajab;
ü hoolida
oma lapsest. Siiralt.
T Tuleb uus ja huvitav kogemus,
aidake lapsel sellega kohaneda ja püüdke olla tema kõrval ning tema jaoks
olemas, kui ta teid vajab. (Ü.Suur)